Koonus-roostes tulekaev

Ühel suveööl jõudsin vana lõkkeaugu juurde. Lõkkeauk on valmistatud kivihunnikutest ja moodustab koonuse kuju. Kunagi põles see mäslevat tuld, millest õhkus sooja õhkkonda ja meelitas vaatama lugematul hulgal turiste.

Kuid aja jooksul see Cone Rusty Fire Pit järk-järgult roostetas. Kunagine lõõmav leek on muutunud nõrgaks ja tuhmiks. Nähes selle Cone Rusty Fire Pit muutusi, ei saa ma jätta hädaldama aja halastamatut, olgu see siis inimene või ese, kogeb aja erosiooni ja muutumist.

Kuid samal ajal avastasin ka, et selles roostes tulekolde koonuses on ka ebatavalist ilu. Erakordne ilu pole enam leegi valgus, vaid jäljed ja lood, mida see aja jooksul kogub.

Mulle meenub populaarne laul "Say the Rings", mis laulab inimeste kogemustest igal etapil ja ilusatest jälgedest, mida iga ajaperiood on jätnud. See Cone Rusty Fire Pit on nagu ilus jälg, mis on jäänud inimeste ristimisest läbi aastate. Need ei pruugi enam eredalt põleda, kuid lasevad meil tunda aastate sademeid ja elu kuhjumist.

Sel õhtul vaatasin rõõmsalt üle selle lõkkeaseme ajaloo ja panin end elu mõtte ümber mõtlema. Meid ei seo aastad, vaid läbi nende kasvame ja koguneme. Igaüks on elu mikrokosmos ja ükskõik milliseid muutusi sa ka ei teeks, peaksid seda nägema kui ilusat kuhjumist.

Ja nii, kui ma seisin selle koonusekujulise roostes tuleaugu ees, tundsin ma elu ilu ja võimalusi. Peame kalliks pidama olevikku, tundma kogemust, laskma nende elul nagu see lõkkease, jättes sügavad hea jäljed.